Lenini juurde tulid talupoegade saadikud ja kurtsid:
"Näete, Vladimir Iljitsh, kuhu me oleme jõudnud: süüa pole enam midagi, juba kisume viiskudest õlgi ja närime neid. Varsti hirnume nagu hobused!"
"Ärge seda küll kartke," rahustas Lenin. "Näe, meie Feliks Edmundovitshiga pistsime hiljuti potitäie mett pintslisse, aga ei sumise sugugi nagu mesilased."
