Kui Pancho - Mehhiko talupoegade liikumise juht XX sajandi algul - paiknes oma vägedega riigi põhjarajoonides, lasi ta trükkida kahekümnepeesolisi paberrahasid. Neid vorbiti valmis nii ohtrasti, et raha enam ei loetud, vaid ainult kaaluti.
Ühel päeval tuli Pancho peakorterisse ilus noor indiaanlanna ja ütles:
"Mu kindral, te lasite minu mehe hukata ja jätsite mind viie lapsega leseks. Kas see on siis kellegi mood rahvarevolutsiooni teha?"
Pancho ütles adjutandile:
"Kaaluge talle viis kilo raha!"
Raha seoti traadiga kimpu ja naine tassis selle koju. Järsku astus ette üks leitnant, lõi käe kõrva äärde ja ütles:
"Mu kindral, tema meest ei ole maha lastud. Ta oli purjus. Me panime ta ainult kartserisse."
Pancho vaatas ikka veel noorikule järele ja käsutas:
"Minge laske ta maha! Me ei või ju seda vaest leske petta."
