Mees läheb kalale, paneb ussi konksu otsa ja viskab vette. Minuti pärast hakkab kork liikuma. Mees tõmbab. Veest lendab välja jõllis silmadega vihmauss ja lõugab:
“Mees, oled sa ogaraks läinud? Mind oleks seal äärepealt nahka pandud!”
Jukul said vihmaussid otsa. Ta võtab paberilehe, kirjutab sellele "vihmauss" ja heidab jõkke. Peagi näkkab. Juku tõmbab õnge välja, konksu otsas on lauatükk ja sellel kiri "latikas".
Kenas rohelises vihmametsas elanud pisikene vihmauss. Uuristanud muudkui oma käigukesi ja neelanud mulda ning troopikavihma korral roomanud ikka maapinnale loikudesse sulberdama ning muidu ilmaelu kaema.
Ühel sellisel vihmasel pärastlõunal sattunud kohalikud metslased vihmaussi peale. Ega need midagi kommetest teadnud, viinud vaesekese suure sõjakisaga oma laagrisse ning kavatsenud otsemaid suurde patta panna. Juba oligi okstehunnikule tuli alla tehtud, kui õhku läbistas äkiline püssiplahvak.
Naised pistsid hädaldades ringiratast kisama, mehed haarasid sõjakirveste järele ning loopisidmetsa poole savikamakaid.
Ei möödunud poolt tundigi, kui kogu küla orjakaupmeeste poolt vallutatud oli. Vangijäänud metslased seoti kinni ning pandi auto peale, surma saanud lükati niisama suurde auku.
Vihmaussil tulid tänupisarad silma. Äärepealt oleks ta langenud barbaarsete metsinimeste lõunasöögiks! Sisemas oli ta kogu aeg uskunud, et kultuur kunagi võhiklikkuse võidab. Juba sirutusidki tema poole rõõmsa valge inimese käed.
"Vabadus!" mõtles vihmauss endamisi.
"Hea sööt," arutles valge mees vihmaussi konksu otsa ajades.
