Mercedeste remonditöökoja juurde sõidab mees sapakaga, läheb töömeeste juurde ja palub:
“Olge head inimesed ja pange minu sapakale peale mõni mersu jupp, et mul oleks uhkem sõita…”
“Mees, kas oled täiesti lolliks läinud?” itsitavad töömehed.
“Ei ole, kuid see on minu elu unistus ja kõik viimased aastad olen ma selle jaoks raha kogunud ja kõigest muust loobunud. Võtke, raha on siin ja tehke, mida ma palun…”
“Noh, hea küll – rääkisid pehmeks. Me vaatame, mida selle raha eest annab teha. Tule homme tagasi.”
Mees läheb järgmisel päeval tagasi, istub oma sapakasse ja käivitab. Satub otsemaid vasikavaimustusse, sest nii kergelt pole ta kirst varem veel käivitunud ja mootori häält pole üldse kuulda. Ta lülitab käigu sisse ja võtab paigalt. Milline sujuv minek!
Hetk hiljem aga auto peatub ning veereb algsesse paika tagasi. Siis jälle edasi ning uuesti tagasi. Mees lülitab mootori välja, ronib sapakast välja ega saa mitte millestki aru.
“Mehed, mida see peab tähendama?” läheb ta asja uurima. “Algul hakkas nii ilusti minema, kuid siis… Mida te sinna panite?”
“Mida ja mida… Tahtsid ju mingit mersu osa oma autole?”
“Tahtsin küll…”
“Me lugesime su raha üle ja sellest jätkus parajasti mersu klaasipuhastaja ajami tarvis. Selle me siis su sapakale peale panimegi!”
