Kusagil kolkalinnas esineb kohalikus kõrtsis kõhurääkija, põlvel tema "sõber", Buratino-sarnane puunukk.
Mees laseb siis "sõbral" pisut juttu vesta ja see viskab jutu sisse ka paar blondinalja. Lõpuks viskab ühel publiku seas istuval heledapäisel naisterahval kopa ette.
"Kelleks sa end õige pead, et võid inimesi puhtalt juuksevärvi põhjal stereotüpiseerida?" õiendab naine.
"Vabandust, ma..." püüab kõhurääkija midagi vahele öelda.
"Ole vait. Kas sa pead end nii targaks meesideaaliks, et võid öelda ükskõik kelle kohta, et ta on loll?" hüsteeritseb naine.
Mees püüab jälle vabandada: "Mul on tõesti..."
"Vait! Ma arvan, et räägin nii enda kui ka kõigi eest selles ruumis, kui ütlen, et teid siia ei taheta. Viige oma esinemine kuhugile mujale!"
Mehel on tõesti häbi, et tema esinemisele selline vastuvõtt on osaks saanud ja ta üritab ikka veel vabandada:
"Palun väga vaba..."
Naine segab taas vahele: "Kurat, ma ütlesin, sina ole vait! Ma räägin selle pika ninaga jobuga, kes su põlve peal istub!"
