Inimtühjal saarel elab juba kolmandat aastat inglane, kes ainsana laevahukust pääses. Ühel päeval avastab ta saarelt veel ühe inimese. See on noor ilus inglanna, kes on samuti põhja läinud laevalt pääsenud. Naine kutsub mehe oma onni ja kostitab teda kohalikest puu- ja juurviljadest valmistatud roogadega.
"Suur tänu," ütleb inglane, "see oli väga maitsev lõunasöök!"
"Ja nüüd, James, võin ma pakkuda sulle seda, mida sa pole kolm aastat saanud," ütleb naine mehe vastu liibudes.
"Oi, Mary!" hüüatab inglane rõõmsalt. "Kas sul on tõesti klaasike viskit?"
Laev läheb põhja. Kaks reisijat pääsevad inimtühjale saarele. Naine on Londonist, mees Shotimaalt. Saarel elamise teisel nädalal on nende riided räbalais, toit otsas ja pärdikud pilluvad neid puu otsast kookospähklitega. Tulevik on tume.
"Ega hullemat olukorda enam olla saa!" ohkab naine.
"Aga oleks võinud olla," vastab shotlane, "kui ma oleksin ostnud ka tagasisõidupileti."
Üksiku saarekese randa ujus laevahuku läbiteinud mees. Ta ajas ennast vaevaga püsti ja komberdas liivasele rannale. Seal ootas teda tema naine, kes oli päästepaadiga varem saarele jõudnud.
"Kus sa olid? Laev uppus juba eile!"
Mingi segane ookeaniaurik möödub väikesest saarest, mille peal habemega mees meeletult karjub ja vehib kätega.
"Kes see on?" küsib reisija kaptenilt.
"Pole aimugi. Igal aastal, kui me siitkaudu sõidame, läheb ta samamoodi segaseks."
