Õllekevade:
Kui Arno isaga koolimajja jõudis, oli õlu juba otsas.
Kooliõpetaja seadis ta pinki ühe punkarisoenguga poisi kõrvale istuma.
“Mis koolmeister ütles, kui te tema toas olite?” küsis see sosinal.
“Ah, ei kedagi … “ kohmas Arno.
“Kas koolmeister ei ütelnud, et koolis õlut ei tohi juua?”
“Ei ütelnud.”
“Oi, minule ütles küll. Mul oli ka terve kast õlut ühes, praegugi pooled pudelid kapis.”
***
“Ja siis veel midagi: katsu rohkem õlut juua,” lisas kooliõpetaja.
“Kui sa just niipalju ei saa, kui ette on antud, pole viga.
Ega ma sind selle eest ei karista.
Peaasi: kui sa jood, nii palju kui sa ka jood, siis püüa hästi juua.”
“Kui ma kahte pudelit õlut ei jõua, ma joon ühe,” pakkus Toots.
“Kah võib. Tubli, kui sa ühegi jood. Joo lihtsalt nii palju, kui jõuad.”
***
“Seda õlut ei tohi sa Imeliku eest juua,” ütles Arno.
“Miks?”
“Ei tohi, kas mõistad. Las ta joob ise.”
“Tal hakkab paha.”
“Siis jätku joomata, aga sina ei tohi juua. Ega sa ei joo?”
Vastuse asemel krimpsutas Kuslap nägu ja küünitas käe õllepudeli järele.
***
“Kuidas sa nii kõvaks napsumeheks said, Vipper?” uuris Toots.
“Selle tarvis on õlu.”
“Ah õlu. Noojah. Kas paned tihedalt õlut?”
“Panen.”
“Kogu aeg?”
“Mitte kogu aeg. Siis kui aega on.”
“No aga ise ütled, et sa neli aastat koolist ära olid?”
“Mis siis. Võib ju ka kodus, ilma koolita õlut osta ja juua.”
