Taat sai kuldkalakese kätte.
«Lase mind vette tagasi, hea inimene!» palus kala. «Täidan iga su soovi!»
«Kannu õlut hangid?»
Kohe taadil vahutav kann nina all.
«No aitüma,» ütles taat ja riputas kalakese räästa alla kuivama.
Vanataat ja vanamemm kord jalutama läksid siis äkki tuli tagasi mõni päev hiljem vanapagan ja ütles kurat mis tee siin teete kas siis ohkimiseks ja puhkikiseks teil polegi aega we.
Elu kuldses eas paarike hakkab end õhtu magama sättima. Taat heidab ontlikult voodisse, paneb käed kenasti põse all kokku ja jääb und ootama.
Eideke ohkab sügavalt. Osavõtlik kaasa küsib osavõtlikult:
"Miks ohkad, mu kallis?"
Eideke vastab:
"Kkui me nooremad olime, siis Sa alati kallistasid mind igal õhtul enne magama uinumist."
Taat ajab end ohet ja haigutust alla surudes asemel istukile, lükkab jalad tuhvlitesse ja tatsab eidekese voodini ning kallistab teda kiirkorras.
Seejärel ukerdab oma asemeni tagasi ja sätib end mõnusalt pikali. Aga ei. Taas ohkab eideke sügavalt.
"Mis on?" küsib osavõtlik kaasa. Eideke vastab:
"Kui me nooremad olime, siis Sa alati suudlesid mind alati enne magama jäämist."
Taat ajab end ohet ja haigutust alla surudesasemel istukile, lükkab jalad tuhvlitesse ja tatsab eidekese voodini ning anna talle matsuva musu... S
eejärel ukerdab oma asemeni tagasi ja sätib end mõnusalt pikali. Aga ei. Taas ohkab eideke sügavalt.
"Mis on?" küsib osavõtlik kaasa. Eideke vastab:
"Kui me nooremad olime, siis Sa alati näkitsesid mind õrnalt kõrvast enne uinumist."
Taat ajab end ohet ja haigutust alla surudes asemel istukile, lükkab jalad tuhvlitesse ja tatsab magamistoa ukse poole.
"Kuhu nüüd?" imestab eideke.
"Kööki, hammaste järele," vastab taat nukralt.
