Lubage ennast õnnitleda Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni võiduka 80. aastapäeva puhul!
Nagu te ehk väga hästi mäletate, teostas SSORevolutsiooni Venamaa paljurahvuseline proletariaat liidus kehvtalurahvaga, bolshevike partei ja V. I. Lenini juhtimisel. Meenutame seda toredat aega.
Relvastatud ülestõus sai alguse juba 6. novembril Petrogradis. Kõigepealt seati sisse kontroll Neeva sildadele ja sillaalustele, hiljem hõivati kesktelegraaf, raudteejaamad, bussipeatused, raamatukogu, õlleputkad.
Sama päeva hilisõhtul saabus Smolnõisse Lenin.
7. novembri hommikul oli suurem osa Petrogradist ülestõusnute valduses. Madrused jooksid tänavatel, püssid ja täägid seljas. Kodanlus värises. Oli külm ilm.
Siis läbis õhku pauk. See tuli Auroralt. See madruste mõtlemeta tehtud pauk innustas lihtrahvast nii, et alamklass ei suutnud enam vanaviisi elada. Mõni suri sealsamas.
Smolnõis tirises äravalt telefon.
"Smolnõi kuuleb!"
"Seltsimehed, vennad, kas teil viina on?"
"Ei ole!"
"Aga kus on?"
"Talvepalees!"
"Hurraa, rünnakule, seltsimehed!"
Järgmisel päeval oli kõigil kohutav peavalu.
Kerenski põgenes Pihkvasse, et et saata sealt vägesid Petrogradi vastu. Kui ta aga kohale jõudis, oli seal tööpäev juba läbi ja uksed kinni. Abi jäi saabumata. Kogu võim oli töörahva käes.
Kell kümme õhtul kirjutas Vladimir Iljitsht Talvepalee seinale läkituse kogu maailma töötavale proletariaadile: Sdes bõl Lenin.
Seltsimehed, hurraa!
