Reisijutt 137

1 · Postitatud: 2007-12-21 17:45:07 Teema: Reisijutt 137

Aasta 2007 Suvi
viis päeva Lõuna-Itaalia.

Astume Napolis lennuki pealt maha ja meil on viis päeva, et jõuda Palermosse. Lõuna-Itaalia, paika panemata reisiplaan, spontaansed otsused ja tahtmine mitte olla normaalsed turistid.

8. juuli | Napolist lihtsalt ruttu minema saada, suurelt seetõttu, et oleme selle linnaga seoses kuulnud enamjaolt vaid räpakusest ja kuritegelikkusest. Linzy võtab kella käe pealt ära ja paneb kotti. Sõidame 3eurose turistibussiga otse rongijaama, viimane ei jää palju Balti jaamale alla. Esimene kontakt kohalikuga: hambutu räpakas mees tahab telefoni laenata, et üks oluline kõne ära teha.

Reisi lõpuni kestva blondifenomeni esimesed hetked: ammuli suude ja pärani silmadega itaalia mehed. Jõuame vaevalt rongiplaani vaadata ja mingi linna nime mainida, kui mõned tüübid abivalmilt seletama hakkavad, et mis kell ja kuhu ja kuidas me minema peame.

Rongiaknast avaneb meile tõeline Itaalia: väikesed rõdudega majad, peaaegu iga akna taga kuivamas pesu ja igal majal jalgpalliarmastusest tingitud lipumeri. Rongikaaslaseks mustanahaline katoliiklane. Meil on praktiliselt igal sõidul keegi, kellega räägime. Et meid aidataks esiteks õiges peatuses mahaminemise ja teiseks nõuannetega, kuhu linna minna, kuhu mitte.

Pompei. Linn, mis 79. aastal Vesuuvi purske tagajärjel laava alla mattus ja on peaaegu tervena säilinud. Tänapäeval turistiatraktsioon, sissepääs 11 eurot. Meile tasuta, pärast ELi kodakondsuse ja õpilasstaatuse tõestamist.

Ma üldjuhul ei iseloomustaks ennast erilise ajaloohuvilisena, aga Pompeis olen ekstaasis. Templid, töökojad, eramajad, müürid, mosaiigijäänused, purskkaevud, tänavad, amfiteater. Võid peaaegu et näha vanu roomlasi kivistel tänavatel omi asju ajamas.

Vihma sajab. Seal on veel turiste, neil on Pompei kaardid ja raamatud, mis erinevaid ehitisi, objekte, esemeid kirjeldavad. Meil pole midagi. Aga see-eest näeme seda, mida nemad ei näe. Turnime ajalooliste varemete otsas, ronime üle piirdeaedade sinna, kuhu tegelikult minna ei tohiks. Loodame, et kuskil erilist varisemisohtu pole ja jääme korra peaaegu valvuritele vahele.

Rongijaamas sööme midagi pitsalaadset ja Sõbrannal testib kohalikku WCd. Piletimüüja annab talle hiigelsuure võtmekimbu. Tualett (või pigem peldik) on kahe ukse taga, mõlemad avab viimane läbiproovitud võti.

Kuurortlinn Sorrento, täis väikeseid poekesi, jalgpallidekoratsioone, sagimist ja...turiste. Ka hinnad on vastavad. Kavatseme siiski seal ööbida, ühes konkreetses mereäärses kämpingus, mis meile Eestist kinni on pandud. Otsime, eksime, oleme vales kohas, mis on aga talumatult ilus: sild, vaade alla, tee mereni, viinapuuväädid.

65 euro eest saame Lisa-nimelise bangalo. Duširuum, kööginurk, väljas bassein. Meri visuaalselt sealsamas, kuigi kilomeeter allpool. Tahan ujuda, mis siis, et juba on öö. Ka paadisillal jalgupidi vees olla ja mereäärsest restoranist ostetud vaadiveini (5 eurot liiter, serveeritud plastpudelisse) juua on hea. Vaade üles on vapustav: mägi ja hotellide säravad tuled. Meie kämping ei sära, teed tagasi sinna otsime vähemalt pool tundi (orienteerumisoskuse ja kohamälu puudumine).

9. juuli | Hommikul näeb merisiile. Varajased kohalikud (ja Linzy) vaatavad lolli näoga, kui ma sadamakailt vette hüppan. Väikesed paadid ja avar vesi, nad ju ujuvad ikka seal? Mainimata ei saa jätta, et mu varasemad ujumiskogemused vaid Eesti veekogude ja basseinide klooriveega piirduvad, nii et esimene tõeline soolamaitse on omaette emotsioon.(pingutasin üle olen kah eesti meredes ujunud)

Lõuna poole edasi. Meil on bussipilet Positanosse, mis peaks imekaunis mereäärne külake olema, aga see ei jäta bussiaknast piisavalt atraktiivset muljet, nii et sõidame (sama piletiga) Amalfisse välja. Noh, kui bussiaknast ja atraktiivsest vaatest rääkida...istun terve tee, suu lahti. Käänuline mägitee ja merekallas, meri...majad merekaldal ja palmipuud. Selle verbaalselt edasiandmiseks on vaja suuremaid poeesiavõimeid. Heliliseks taustaks signaal, mida bussijuht enne igat pimekurvi annab.

Amalfisse jõudes avastame, et viimati sõime Pompeis. Üheski söögikohas pole piisavalt hea hinna ja kvaliteedi suhe; lõpuks ostame supermercatost (supermarketist) mahla ja pitsabaarist minipitsad. Minipitsad on põhitoit, euro kuni kaks tükk.

Kotid turismiinfopunkti (3€, tegelikult oli 6). Suveniiripoest ujumismaskid (11€). Merre!

Leiame ideaalse liivaranna, aga see osutub hotelli eraterritooriumiks ja keegi tahab raha. Ronime üle kivitellingute mereni, kus ei ole liivapõhja - ja ongi parem. Snorgeldamine - värvilised kalad, suured kalad, soolane vesi, olmepraht, kivid, isegi merisiilid. Ülejäänud päeva on nahal ja juustes ja silmades soolatunne.

Ilma mingisuguste varasemate merelsõidu kavatsusteta istume mõni aeg hiljem väikeses mootoriga paadis. Kaks tundi 10€ nägu. Läheb kümme meetrit, et aru saada, kust gaasi juurde pannakse. Luksjahist jääb paarkümmend sentimeetrit puudu. Järgmisest jahist mööda sõites on paarkümmend sentimeetrit veel hästi öeldud. Rikkad italiaanod on maruvihased. Noh, mina ei oleks meiesugustele paati kätte andnudki. Ei küsinud ei vanust ega midagi. Rääkimata sellest, et istusime paati, Bacardi Breezeri pudelid käes.

Sõidame Positanoni, üsna kaugelt kallast mööda. Sama tee, mis ülevalt alla talumatult ilus oli. Alt üles on parem. Vettehüpped. Paadiga oleks peaaegu ümber läinud. Kaljusopp, inimesi täis väikese liivarannaga. Kui sealt välja sõites kirjeldamatut vaadet imetlema jääme, käib paadi nina vastu kaljut. Avamerele tagasi suundudes veel üks napp pääsemine luksusjahist. Tagasi sõidab Linz, ja ta teab väga hästi, kus õige sadam on. Kümme kilomeetrit teisel pool Amalfit saame aru, et panime mööda.

Vaatame Amalfis veel araabia mõjudega Normanni stiilis kirikut. Ja ma jõuan isegi sporti teha - joostes kilomeeter-kaks bussijaamast paadilaenutusse ja tagasi, et paati unustatud päikeseprillid enne ärasõitu kätte saada.

Nii kui bussi istume, algab korralik vihmasadu. Seekord on hea ajastus. Vihma saame vähemalt korra päevas. Eestis on samal ajal ainult päike.

Bussiga Salernosse, sealt rongiga Paestumisse. Rongijaama otsime kohalikus keeles, mida lõuna poole, seda kasutum inglise keel on.

Aega teeme parajaks pasta-pitsa söögikohas. Pasta, mis tellin, on kohutav. Kohutav väga ilmsel põhjusel - jalgpall käib ja kõik kohviku töötajad seisavad, nägu teleka poole, kulutades millelegi nii tühisele kui ühe tähtsusetu turisti nälg ilmselgelt võimalikult vähe aega. Üks hetk hakkab kohviku seltskond eriti energiliselt üles alla hüppama ja «Braavo!» karjuma. Värav? Oo ei. Kõigest karistuslöök. Kui päris värav tuleb, on emotsioonid tunduvalt kuumemad.

Nad jäävad meist sinna. Istume getolikus rongijaamas, teadmata, kas rong üldse tuleb. Öö sealsamas? Lõpuks siiski, kõigest 40minutilise hilinemisega. Juht vaatas mängu?

Jõuame Paestumisse. Mäng käib alles, televiisor igal tänavanurgal ja igas vanuses inimesed selle ees. Üritame kelleltki saada infot ööbimiskohtade kohta, aga peame tunnistama, et on siiski midagi, mida nad blondidest inimestest erilisemaks peavad.

7. saj eKr kreeklaste ehitatud muljetavaldavad templid, põhjus, miks me üldse Paestumisse tulime, näevad pimedas päris atraktiivsed välja. Teeme nalja, et lähme sinnasamasse, sammaste vahele magama. Noh, mõne aja pärast saab utoopiast tegelikkus. Ronime üle raudaia. Kuigi arvestades jalgpalli võidumöllu ja öist madalat temperatuuri, me väga palju ei maga.

10. juuli | Vara sealt minema, keskmine ajaloohuviline turist arvatavasti ei tahaks arhitektuuri kõrval midagi sellist näha. Hommikusöögiks 500 g jäätist. Templite ala avamisaega oodates peseme avalikus WCs hambaid. Vaatame muuseumis ka ringi: skulptuurid, kivistised, ehted. Peaaegu mitte ühtegi ingliskeelset silti, rääkimata töötajatest.

Kolm templit, Hera, Apollo ja Ateena. Võimas. Ronime neist ühe sisse ja jääme esimese katsega vahele. Valvur ei ole nii väga kuri. Igal pool on sisalikud, rohkem sisalikke, kui ma kogu eelneva elu jooksul kokku näinud olen.

Enne rongijaama poole trippimist täidame veepudeli, oleme loobunud iga natukese aja tagant joogi ostmisest ja sellest pudelist saab teatav reliikvia. Tee äärest leian kilest Itaalia lipu, see on igati vastav minu ideaalsuveniiri kujundile.

Rongijaama töötaja on õnnelik, et saab inglise keelt praktiseerida, räägib vähemalt tund aega, kuhu edasi tasuks minna. Nagu kõigile, kellega pikema jutu peale saame, näitame ka talle küsimuse «Kust pärit olete?» peale Euroopa kontuurkaarti, mille ma joonistasin, et inimestele selgeks teha, mis asi see Estonia on. Kuna meil on tublid sportlased siis naad teatsin Andrust ja Kiristiinat kui suusa kuninkat ja kuningannat :)
Kui rongini veel tund aega jääb, ütleb see naine, et piletite järele tuleb jäätisekohvikusse minna. Mida süsteemi? Veel üks tripp edasi-tagasi.

Pisciota kaudu Palinurosse. Kaarti vaatamata esimesest teest mere poole. Tõuseb kerge äikesetorm. Küsime mereäärse maja inimestelt, kas tohime ujumise ajaks kotid nende terrassile panna. Nad pakuvad süüa ja ujumiseks plätusid. Kui juba vees oleme, saame jalanõude ideest aru - kogu põhi on merisiile täis. Paanika! Nägu vees ja käed põhjas, et vaba pinda leida, jõuame vigastusteta kaldale.

Käime duši all, sööme leivalaadset asja tomatitega ja joome kirjeldamatult head valget veini. Kolme majaboksi elanikud - vanem naine, kahekümnendates paar ja 18-aastane inglise keelt rääkiv tüdruk - kogunevad kõik viimase, Dafne, juurde kokku, vaatavad meid, räägivad, katsuvad juukseid, nagu uskumata, et need päris on. Nad on Napolist pärit ja rendivad maja, 900€ kuu. Saame teada, et see ala, ka rand, on eraterritoorium, värav juhtus lihtsalt lahti olema, kui tulime. Üsna varsti pakub Dafne, et ööseks jääksime, tal on voodi üle.

Tund aega peame siestat, siis lähme koos nendega Agropolisse kohaliku rocktähe kontserdile pileteid ostma. Alexandro sõidab 60 alas keskmiselt 130ga. Möödasõitu keelavast märgist ei tee absoluutselt keegi välja, ka politsei mitte. Loodusvaated on suurepärased, et neist parimat näidata, sõidutatakse meid veel ühte kõrgemasse majakaga mäetippu.

11. juuli | Kiire suplus juba rahvast täis rannas ja hommikusöök. Veidi kurb hüvastijätt põsemuside ja lubadustega Eestisse tulla.

Bussi oodates varastan puu otsast sidruni. See pole midagi, võrreldes äriga, mis kahel noorel kutil käsil on - nad saavad džiibi aknast kahtlase paki, peidavad selle kotti, võpatavad, kui politsei mööda sõidab ja hakkavad suitsukatteks meile sokke müüma.

Pisciotast rongiga Marateasse. Kõrgel mäe otsas on efektne skulptuur, 22 meetri kõrgune

Lunastaja kuju. Kotid jaama ja jalgsi sinnapoole, esimeste hääletamiskatsetega.

Kuju on muljetavaldav, nagu ka keskaegsed linnavaremed selle juures. Varemete vahel on madu, piisavalt suur, et teda mürgiseks pidada. Enam vist ei lõika?

Alla saame autoga, itaallane ja sakslanna. Rongijaama välja, aga nagu maha tulles aru saame, vale jaam. Mis ikka, jalgsi mööda raudteed Marateasse! Korra sõidab rong mööda, lehvitame. Efekt sama, nagu jalutaks Eestis kuskil maakohas mööda liipreid.

Kitsas tunnel tuleb ette, meie teravate elamuste otsimisel on siiski piirid. Üle kiviseina ja põllu autoteele. Pärast šopingut supermercatos istume rongi peale. Unustasime pileteid osta, sõidame esimese klassi kupees jänest poolteist tundi, Lamenzasse välja, vahele jäämata.

Otse Ricadisse edasi. Kinnipandud hotelli auto tuleb peatusesse vastu. 30€ nägu, korralik koht rõdu, televiisori, normaalse teeninduse ja hommikusöögiga. Linzy luurab, et keegi ei näeks, mässib lauanoa salvräti sisse ja paneb taskusse.

Ootame tund aega bussi, et näha, kuidas see ära sõidab. Hääletame, auto osutub valjuhäälse, kuid sõbraliku juhiga taksoks. Tropeani 10€, pärast tingimist. Vaatame surnuaeda, ujume ja esimest ja viimast korda päevitame. Rongijaama kotte ära panna ei saa, ebalahked töötajad seletavad midagi terrorismiohust.

Reggio di Calabriast laevaga Sitsiiliasse Messinasse, sealt rongiga Taorminosse, pead aknast väljas. Otsime ööbimiskohta, midagi mõistlikku ei ole. Satume ühe keskealise mehe otsa, kes pakub oma korterit, kumbki 20 eurot. Merevaade, mööbel, kokkamiseks vajalik atribuutika. Supermercatost toiduained. Ei saa gaasipliiti tööle, naabrinaine tuleb ja aitab. Ka korgitseri pole, aga kuldsete kätega eesti naine keerab seina seest kruvi lahti ja proovib sellega veinipudelit avada.

Istume mere ääres kivide peal ja realiseerin öise ujumise unistuse.

12. juuli | Lagastatud korterit koristamata maha jättes kiiresti rongi peale. Cataniasse, sealt Etna 5-eurosesse turistibussi. Kavatseme, nagu kõik korralikud turistid, köisraudteega peakraatrini minna, kuni saame teada, et selle eest tuleb 23€ välja käia ja jänest sõita pole võimalik.

Lepime köisraudtee alguse juures olevate kraatritega. Silvesteri kraater, piisavalt kõrge, et jalgsi üles jõudnuna väsinud olla. Vaade on aga ilus, mõneti masendav laavamaastik. Alla tuleme mööda lahtisi kive libisedes, tunne nagu lumelaual.

Tagasi saame kellegi Alfonso väikese ja koleda autoga. See mees nägi 1983. aastal Etna purset pealt. Näitab poolenisti laava alla mattunud maja ja kohta, kui kaugele laava viimati tuli. Alfonsol on Milanos teine auto, seda ta Catania kanti ei too, sest kardab vargaid.

Niccolosini saame, seal on juba soe, võrreldes Etnaga. Häälega ikka edasi. Audi A8ga sõitev lakutud soenguga kallilt riides mees. «Kuule, see on küll mingi maffiavend,» mainin kõva häälega taga istuvale õbrannale, kes läheb kergelt närvi. Tegemist on rahvusvahelise sõnaga ja Sitsiilias on maffia väga tundlik teema. Juht istub terve tee kivistunud näoga.

Kõnnime Catanias bussijaama, et Palermosse edasi saada, tühi buss sõidab mööda, juhid kutsuvad peale. Peatuses kingib keegi teine bussijuht mulle kaisulooma. Palermos võtab noorsoovahetuse korraldaja meid auto peale.

NB! Kuna tegemist on algsest lühema versiooniga, võivad kiiresti lugedes mõned kohad pealiskaudsena tunduda..
Lihtsalt pole aega pikkemalt oma päevikust siia kirjutada Vabandan.

Angeelika ja Linzy