Angel
piltide arv: 1
aktiivsus: 0
Registreerus: 14.07.2007
Külastas: 26.04.2009
Postitusi: 763
|
 Postitatud: 2007-11-25 11:30:18
|
|
|
Toon välja ühe juttustuse mis sobib siia kohe lausa valatult.
NB! Enne lugemist tehke oma meel korda kuna juttust on mõnedel raske aru saada mis sellega õelda tahatakse.
Tegelaste Nimed on väljamõeldud.
[color=red]Elu mõte. [/color]
I.
"Vaata, kas näed? No kuidas sa ei näe! Vaata hoolikalt, näed sinna... Noh, ma ju ütlesin, et sa näed! Mina näiteks ei näe, iga päev vaatan ikka uuesti ja uuesti, aga ei näe. Ilmselt ma ei tohigi näha, ma pole seda välja teeninud."
"Kuidas ei ole? Oled küll, sa oled selle mitmekordselt välja teeninud, ausalt!"
"Ära aja naerma! Ma pole oma elus mitte mitte midagi head teinud, vaid pannud inimesi kannatama, minu pärast on nutetud ja karjutud. Kõik minu pärast! Kuidas ma siis olen selle ära teeninud, ah?"
"Mind sa aitasid... Tegid head. See kas ma nutsin või ei pole tähtis, samuti ka see, kas ma sain haiget või ei, sest lõppude lõpuks olen ma praegu elus tänu sinule ja jään igavesti sinu võlglaseks. Iial ei saa ma tasuda sulle nende sõnade ja tegude eest. Just sinu pärast ma sealt katuselt alla ronisingi. Ainult selle pärast, et sina palusid, sa ütlesid, et ma elaks edasi sinu pärast. Ja nüüd räägid sa, et sa põhjustad vaid kannatusi? Sel juhul oleks ma hüpanud..."
"Anna andeks..."
"Jah," noogutas Olle.
Nõelal on ilmselt depressioon, mõtles Olle. Tegelikult oli see lausa naljakas, Nõel oli alles neljateistkümne aastane ja käitus nii täiskavanulikult. Isegi siis kui ta jonnis lapsikult oli ta nii täiskasvanulik, et Ollele vahepeal tundus, et Nõel on temast vanem. Ka välimuselt paistis ta välja palju vanem, kui ta tegelikult oli. Olle hoidis Nõela väga, Nõel oli talle nagu väike õde. Ta ei jätnud Nõela kunagi üksi, valvas tüdrukut nagu lasteaia last. Kuigi Nõel oli pidanud kunagi valvama just Ollet. Olle oli mitmetel kordadel teinud enestapukatseid, kuid tüdruk oli tal aidanud olla tugev. Nad vajasid üksteist, kuigi Nõel ei arvas teisiti. Ta arvas, et on piisavalt iseseisev, et üksi hakkama saada. Ei tea... Täiesti võimalik. Eks kunagi ongi ta üksi, mõtles Olle ja vaatas igaksjuhuks korraks Nõela poole, et olla kindel, et Nõel rohkem alkoholi ei tarbi. Seda tüdruk ei olnud teinud, õnneks. Mingid piirid oli see teismeline endale ikkagi seadnud.
Pärast pikka vaikust otsustas mees Nõela koju viia.
"Tule, lähme nüüd. Su ema juba kindlasti muretseb," sõnas ta diivanilt tõustes.
"Ta ei muretse, meil on veel aega. Ausalt."
"Ei, ma viin su igaks juhuks veidi varem. Võibolla jõuad veel nõud ära pesta, hoiad ema aega kokku"
"Aega ei saa kokku hoida, seda saab vaid kasutada."
Ja siis nad istusid, vahepeal laususid mõne sõna ja kasutasid aega. Üsna mõtetult, aga sellegipoolest kasutasid.
II.
Järgmine avatud pudel ja välja pudistatud sõnad ”Mul on kõrini!”. Järgmine ebõnnestunud suitsiidi katse ja ”Anna andeks”. Mitte midagi pole muutunud, jälle torkab ta endale süstla veeni. Suust väljub kege ohe ja juba ta ongi vajunud külmale asfaldile. Kui keegi ometi näeks... Näebki, kellegil hakkab vastik teda vaadates, keegi krimpsutab nina ja mõtleb, et ehk kougiks taskust välja oma mobiiltelefoni. Nii ta teeb, siis vajutab ta numbritele üks, üks ja siis pärast sekundi pikkust mõttemõlgutust viib ta oma sõrme numbrile kaks.
Enam ei ole, kellelt andeks paluda. Mitte kedagi ei huvita enam, nad on väsinud sinust, Olle.
”Ei ole!” karjatab Olle.
”Nüüd on kõik korras, ma ei jäta sind enam üksi.”
Palun ei, mõtleb Olle. Miks küll jälle tema, miks küll peab just Nõel praegu seda nägema. Ta on veel liiga noor, et kannatada. Olle peaks teda just kaitsma kõige selle kurja eest. Aga ei... See mees siin ei suuda. Vähemalt mitte praegu, mitte selles seisundis.
”Miks?”
”Sest ma armastan sind” vastab Nõel ja teeb Ollele pai.
Tema naeratus, need säravad silmad ja õlgadel lamavad pulstunud juuksed... Kui üldse on olemas keegi, keda saab nimetada ingliks on see just Nõel. Kogu ebatäiuslikkus tema juures on nii täiuslik.
Olle armastab samuti Nõela. Ei, ärge mõelge nõnda. Esiteks on neil vanusevahe kuusteist aastat ja teiseks pole iial võimalik, et nende vahel saaks olla selline suhe. Nad on õde ja vend. Mitte mees ja naine.
”Kas su ema teab, kus sa oled?” küsib Olle.
”Kas peaks?” vastab Nõel talle samuti küsimusega.
Vist ei, pole ju tähtis. Riina teab Ollet ja teab ka seda, kui väga tema tütar seda meest aidata püüab. Tegelikult Riina ei salli Ollet, ta arvab, et ta tütar ei hoolitse nõnda enda eest, kui ta pidevalt Olle järele vaatab. Aga see ei ole praegu tähtis.
Ei tea kas tasub küsida, mõtleb Nõel. Ta tahab Ollega rääkida, aga ei julge. Äsja öeldud kolm sõna kajasid ikka veel ta peas. Iial polnud ta seda välja öelnud... Isegi kui ta oli proovinud polnud polnud ta kaugemale jõudnud kui sõnani ”Ma...”. Nõel ei teadnud, miks ta nüüd oli suutnud lisada sinna lõppu ”...armastan sind!”. Olle paistis olevat rahuli, tal ei ole vist ei külma ega sooja, sellest, kas Nõel armastab teda või ei. Tüdruku silmad lähevad märjaks ja juba voolavadki pisarad.
”Ära nuta! Ma ei tee seda enam!” ütleb Olle kähku, nähes, et Nõel nutab.
”Miks sa seda mulle ütled? Sul on minust ükskõik! Sa ei armasta mind!”
”Armastan! See kui ma seda välja ei ütle, ei tähenda, et mul sinu vastu tundeid ei ole!”
Olle ajab end vanal diivanil istukile ja kallistab Nõela. Mõlemad naeratavad, edasi läheb kõik parmini. Nad teavad seda.
Väljas sorib prügis üks kodutu. Temal ei ole Nõela, tema ei tee enesetapukatseid. Tema ei kallista. Ja ikka veel ta ei hädalda. Ju siis olen ma vajalik nõnda, mõtleb kodutu ja võtab kätte veidi aega prügikastis seisnud pooliku hamburgeri ning ampsab seda isukalt.
III.
Tere Maailm, minu nimi on Peeter. Tere, Peeter, minu nimi on Maailm.
Räpased riided, mida sa lõhki kisud, nad on puhtad, sa oled puhas. Mida sina tegid? Mitte midagi ja ikka läheb sul halvasti. Mul on kahju, et ma sind aidata ei saa, anna andeks.
Olle vaatab teda vastikusega.
Ma tean, et ma käitun vahepeal halvasti, aga mina ei ole nii põhja käinud. Minul on kodu, inimene, kes mind armastab. Jumal tänatud!
Peeter on inimene, kuid kedagi ei huvita. Olete te kunagi mõelnud, et maailmas on inimesi, kellel pole mitte kedagi. Keegi ei taha neid inimesi teada, kedagi ei huvita, nad on üksi oma madala enesehinnanguga ja süüdistavad kõiges ennast. Nad lahkuvad siit ilmas, ilma et nad oleks kunagi saanud võimalust tõestada, et nad on vajalikud... Ehk oleks ta osanud aidata? See sama mõtetu inimene oligi puhas geenius. Ta oleks lahendanud probleeme, teinud head, aga iialgi ei antud talle võimalust. Keegi ei tea, kedagi ei huvita. Head aega!
”Miks ma olen selline? Miks ma teen nii? Jälle miks... Oh miks küll?”
Olle nutab trepil, viinapudel ühes käes ja teises põlema pandud suits. Ta teab, kes ta on, aga ta ei ole kunagi teinud midagi enda muutmiseks. Alati on Nõel olnud see, kes aitab tal üle saada. Häbi, häbi sulle, Olle!
Tirr-tirr! Hallo, ma-ma olen purjus... Aita mind! Palun, ma ei suuda enam, ma luban, et ma lõpetan, ausalt. Kallis, ära katkesta kõnet, aita mind!
”Tule, pane oma käsi üle mu õla. Nii, nüüd lähme,”
”Ma ei tahtnud, Nõel ausõna, ma kogemata!”
Nõel hakkab nutma, temas tekib vastikus selle mehe vastu, kes praegu temale toetub. Ta jääb seisma, aitab Olle istuma ja istub ka ise maha.
”Nüüd me räägime ja tõsiselt. Olle, ma ei jõua enam sind nädalas neli korda koju aidata, sest sa ei püsi ise oma jalgadel, ma ei jõua enam pidada sulle loenguid kõige selle kohta, mida sa ei tohiks teha. Mul on kõrini vabandustest, ma ei taha enam. Ma armastan sind, aga sa oled väsitav ja mina olen alles laps. Ja lapsed ei ole mõeldud alkohoolikute võõrutamiseks nende pahest. Täna on viimane kord, tea, et rohkem ma ei saa sind aidata, mul on ka endal elu ja mu elu ei ole sina, ma ei taha, et oleks. Anna andeks,” lõpetab Nõel jutu vabandamisega.
Olle teab, mis ta teeb.
Nõel, enam sa ei pea minu pärast muretsema, nüüd on kõik, enam ma ei tüüta sind... Ma ei tüüta enam kedagi, head aega maailm.
”Ma saan ise koju,” sõnab mees ja tõuseb püsti ning hakkab koperdades liikuma.
Ta langeb, tuul sasib ta juukseid. Kohe ma kukun, mõtleb Olle. Kõik. Maailm on nüüd puhtam, mul ei ole seda kahju öelda. Olle, see oli kõige targem tegu su elus, tõepoolest.
Ainult Nõel nutab, Olle ikkagi oli tema elu. Ei, mitte tema elu, ma parandan ennast. Olle oli tema elu mõte.
IV.
Me ei tea kunagi, mis juhtuda võib. Me ei tea kunagi, millal on see viimane kallistus. Tegelikult oli teada, mida Olle teeb, kuid Nõel eitas seda, ta ütles kindlalt ”Ei!” ja ei tahtnud uskuda. Miks saada sellest üle? Mõttetu, pole põhjust, pole vajadust. Aga miks peakski... Miks peab kõigel olema mingi mõte? Sa ärkad iga hommik kell kaheksa, uimerdad toas ringi, nagu tavaliselt, sa jood kohvi ja lähed tööle. Jälle üks väsitav päev, jälle ei ole ülemus sinuga rahul. Jälle, jälle, jälle, jälle, jälle... Mis mõttega sa seda teed? Selleks et ära elada, kas pole? Mida ära elada, oma elu? Sul on elu ja sa elad seda isegi siis kui sa teed eimidagi ja mõtled eimillegile. Sa elad oma elu ära igal juhul. Kõik me elame oma elu ära, olgu ta lühike või pikk, olgu ta täis masendust ja kurbust või rõõmu ja kilkeid, ikkagi me elame ära...
”Tere, vabandage, ehk saaksite mulle anda viis krooni? Lihtsalt... Viis krooni?”
Nõel vaatab teda vaikides.
Ka tema on põhja käinud... Olle oli ka, aga temal oli kodu. Kas sellel mehel on? Loodetavasti jah, aga egas mina tea. Kas tal on keegi? Ilmselt ei, kuid kas ma peaks... Kas ma julgeks? Ei, anna andeks, ma ei saa.
Nõel võtab taskust rahakoti, annab mehele viis krooni ja läheb siis.
Nüüd olen ma targem, enam ma ei aita. Kes tahakski minu abi? Mind ei ole vaja, nagu ei olnud ka Ollet. Seda meest, kellele ma raha andsin, pole vaja, kuna mind pole vaja, pole ka mu ema vaja. Ei, need mõtted lähevad varsti ära, üsna varsti...
Peeter tõstab paberraha oma silme ette ja imetleb seda. Nüüd saan ma süüa, mõtleb ta. Päris süüa! Aitäh, et aitasid, mis iganes su nimi ka poleks.
Nüüd me ootame, Nõel ja mina. Rongi ootame ja täitsa kahekesi. Ma ei tea, kuhu ta teel on, aga ma lähen kaasa, ma tahan näha.
”Mis kell on?” küsib ta minu käest.
”Varsti saab üheksa, kaua enam ei pea ootama,” vastan mina.
”Ma ei tea, kas ma ikka tahan minna. Ma ei viitsi kuidagi...” ütleb ta mulle kergelt naeratades.
”Kui sa tahad, siis võid sa minema minna. Kui sa soovid, võin ma sinuga tulla,” sõnan mina.
Nõel otsutab minna, me lähmegi. Ta ema helistab talle ja küsib, miks Nõel öösel kodus polnud, Nõel räägib, et ta praegu ei suuda, ta peab üle saama. Siis nad veel räägivad paar sekundit, kas Nõelal on ikka sall kaelas ja kampsun seljas. Vaatan, on küll, ainult et mütsi pole peas, aga seda pole vajagi.
Kus ma olen? Kes tema on? Mis toimub?
Ma näen, kuidas Nõela painavad küsimused, ta on üles ärganud. Me istume katusel ja vaatame maailma. Nõel aga on ärganud ja ma pean talle selgitama.
”Kes sa oled?” küsib ta.
”Mina? Mina olen... Ma ei tea kes ma olen. Mind ei olegi,”
Nüüd ta näeb, kedagi ei ole, ta on üksi. Tal ei ole kedagi ja ei ole vajagi.
Enam ma ei mõtle, ma luban. Enam ei mõtle ma sinu peale, Olle, ma luban.
Seal, vaevalt nelja korruse kõrgusel maast näeb maailma. Terve maailm on ta silme ees, kuid Nõel ei lähe maailma, ta ainult vaatab. Nüüd ta siis näeb seda, teisti, teises kohas, kuid ikkagi näeb.
|
|
